EestiEnglish

Teie ostukorv on tühi.

Komeedist

Kohvik Komeet sai alguse imepisikesest unistusest teha Tallinnasse oma väike kohvik, millest nüüdseks on välja kasvanud üks suur kohvik, kust laiub imeline vaade Tallinnale. Võiks öelda, et lausa linna parim vaade!
Aasta 2008 lõpus pöördus minu poole Priit Rebane, pakkudes kohvikupinda tulevase Solarise keskuse neljandale korrusele. Esimene vastus oli automaatne EI. Mina ja kusagil kaubanduskeskuse 4ndal
korrusel opereerimas 400-ruutmeetrist kohvikut! Hullus! Aga Priit ei jätnud jonni, oli väga järjekindel, et tulgu ma vähemalt vaatama. Mõtlesin siis, et mis see vaatamine ikka halba teeb. Vaatan üle ja ütlen jälle ei. Kiiver peas, läbi tellingute ja tuulekeeriste ronisime neljandale korrusele. Siis polnud majal veel seinugi. Karm talvine tuul puhus näkku ja pani varbad külmetama. Aga see vaade, mis avanes, tegi seest soojaks. See oli kõige uhkem vaade, mida ma Tallinnast näinud olin. See jäi kripeldama. Äkki saan hakkama. Võtan ennast kokku ja teen vat sellise kohviku, et kuku või pikali! Lõime käed.
Kohvikutegemise protsess on alati raske. Iga loomine on raske! Toitlustusäri ei ole lihtsalt niisama „kartul sulle, raha mulle“. Sa pead pakkuma midagi väga erilist, samas midagi lihtsat ja hubast, mille inimesed omaks võtaksid. Iga viimnegi detail peab paigas olema.
Kõige tähtsam on õige nägemus, visioon, kontseptsioon ja selles kindel olemine. Vahepeal viskub teele kõiksugu pärssivaid ja segavaid faktoreid, halbu jõude, aga enesele peab kindlaks jääma ja pisut endast ja enda elust ohverdama… Ja siis on veel palju inimesi, keda pead lihtsalt usaldama. Olen õnnelik, et mind ümbritsesid loomisprotsessi ajal just õiged ja head inimesed. Nad teavad, kes nad on. Ma tänan teid!
Palju oli vaidlust Komeedi nime ümber. Tihti küsiti, miks just Komeet. Lugu selline, et istusime isaga veini klaasi taga ja heietasime tulevase „minu“ kohviku nime kallal. Nime veel ei olnud. Kuna kohvik asub Solarise keskuses, siis võtsime suuna kosmilistele ja päikesesüsteemi puudutavatele nimedele. Sõelale jäid Rakett ja Komeet.
Mulle meenus komeediga imemaitsev komm lapsepõlvest ja ilus lendav sabaga täht. Mulle hakkas see taeva poole lendava tähe kujutis nii väga meeldima, et otsustasin Komeedi kasuks - kuidagi täis lootusi ja unistusi. Muidugi oli neid, kellele meenutas see sõna nõukaaegset kohvikut Komeet ja vastikut kommi Komeet… Nii palju kui on inimesi, on ka arvamusi.
Sisekujunduse tegime kahasse arhitekti Toomas Rankiga. Mina laotasin lauale oma „pusletükid“ - erinevad kangad, värvid, kivid, puidutükid, peeglikillud, ajakirjad toolide, laudade ja lampidega, värvipütid ja marmoritükid. Mu kodu oligi nagu üks suur pusle, mis laua taga söömiseks ruumi ei jätnud… Aga kõige rohkem inspireeris mind see lummav sinine, mida näete Komeedi tööpindadel ja lettidel. Selle Gustavi ajastu sinise ja marmori vaheline sünergia võlus mind. See sai Komeedi aluseks.
Ja nüüd on Komeet valmis, kuigi kohvik on nagu elav organism, kes muudkui õpib ja täieneb. Nii ka meie koos temaga. Üritame pakkuda inimestele vaid parimat. Ausalt ja hästi. Aitab kastmeniredest taldrikuserval ja sentimeetristest liharibadest taldriku keskel, rosrmariini oksake krooniks. Elagu kotletikuhi ja kartulipudruports!